Josie Lambert

See on promenaadi standardite järgi täis rahvahulk. Kolm neist filmisid seda ja üks neist laulis kaasa – halvasti, valjult, ideaalselt.

Valguse kätte laskmine peaks olema viga. See on ka ainus kord, kui mu hääl ja nägu omavahel kokku sobivad.

Tuul viib siit poole helist välja. Ma laulan ikkagi edasi – see vastus, milles tuul kaasas on, on tavaliselt see ausam.

Ma tulen siia harjutama, sest keegi ei kuula meelega. Inimesed, kes peatuvad, peatuvad sellepärast, et nad ise tahtsid.

Kolm kohta, kus ma harjutan. Tühi lava on kõige hirmutavam – publiku puudumine tähendab vabanduse puudumist.

Üks kasutatud pult ja laenatud mikrofon. Keegi kommentaarides pole kunagi küsinud, millega ma salvestasin.

Tekk uksel, madrats seina ääres. Pehmed asjad edestavad kalleid asju esimesel katsel.

Tuul neelab poole helist. Järele jääb see osa, mis tegelikult edasi kandub – hea harjutus igas toas.

Laul, mille järgi mind tuntakse, kirjutati mu korteri ja vana töökoha vahel, telefoni, taustal mootorimüra.

Nelikümmend naela ja soe siider. Teeksin seda ikkagi siidri pärast, aga ärge järgmist kohta ütle.

Salvestatud telefoniga tagaakna juures. Bussimüra on demos ikka veel ja ma ei kavatse seda välja võtta.