Полина

Koera puhul on aus vaatenurk rinnakõrguselt. Ülevalt vaadates jäädvustad lemmiklooma isiksuse; altpoolt vaadates jäädvustad tema iseloomu.

Koer tühistas su plaanid: tema heitis esimesena pikali, mis tähendab, et tal on järgmine tund aega tegemist. Tosya viib mind välja, mitte vastupidi: sama ring pargis, aga päikeseloojangusse, mitte telefoni. Usaldus on see, kui ta ei rabele su käte vahelt, vaid jääb rahulikuks. Ta vajab vähem, kui ta arvab: õue, muru ja poolt tundi enda kõrval.

Panin kausi põrandale ja siis tegi ta midagi, mida keegi talle polnud õpetanud. Ma ikka veel naeran.

Ta ei reageeri muusikale, vaid sellele, et ma hakkan liikuma. Rangelt võttes ei ole tema see, kes tantsib.

Koera staatiline laskmine on mõttetu: nad ei poseeri, nad on olemas. Lask tuleb alati esimesel sammul.

Ta ei karda inimesi üldse. Ta kardab tolmuimejat, fööni ja ühte konkreetset kotti.

Ta ei tantsi muusika, vaid selle järgi, et ma püsti tõusin. Ausalt öeldes pole tema siin koreograaf.