Никита

Tähtaeg oli eile. On neid, kes teevad seda ette, ja neid, kes õpivad "ette" teiste inimeste lugudest. Aga ma lahkusin kodust: ülesanded on avatud, ma olen õues, on öö, naeran. "Oo, kas see on täna?" – kolm sõna, mis muudavad teisipäeva sprintiks. Homme alustan teisiti. Ma ütlen seda täpselt sama mitu korda kui on homset.

Stand-up komöödia seanss on nalja kõige ausam proovikivi: kui ainult teie partner naerab, siis oli nali mõeldud teile mõlemale.

Paarisesinemiste juures on parim hetk, mil mõlemad unustavad oma rutiini ja hakkavad päriselt rääkima.

Me leppisime kokku, et me ei sega vahele. Me pidasime vastu umbes neli minutit – ja see on ausalt öeldes rekord.

Iga kord, kui luban endale vara magama minna, lükkab telefon uue video peale ja neljakümne minuti pärast pole sellel enam tähtsust.

Iga kord, kui luban endale vara magama minna, kuvab telefon järjekordse video. Nelikümmend minutit hiljem laman pimedas ja naeran kähriku üle, kelle nädal on minu omast selgelt hullem olnud.

Siin on alati sama: koridor, sein ja mõte: "Miks ma seda üldse teen?" See läheb kohe esimese naeru peale mööda.

Etenduse parimad viis minutit on need, mida pole kirja pandud. Neid on võimatu teisel laval korrata.

Mida väiksem saal, seda hirmutavam: suures ei näe nägusid, aga siin näed kõiki, kes ei naera.

Mu lavapartner. Tema on esimene, kes mu naljade peale naerab – need on nii meeldivad kui ka kahtlased.

Me lahendame selle kohe ära, kuni me veel tuba mäletame. Päeva pärast mäletad sa ainult oma nägu.

Ta kordab teksti, mina teesklen, et ma ei muretse. Me mõlemad valetame.

Ei ühtegi looma, ei ühtegi silti ega muusikat. Ainult mikrofon – ja kohe on näha, kas nali toimib või mitte.