Рита

Selle harjutuse kõige raskem osa on lubada endal see maha panna. Ämber ei liigu kuhugi ja su käed saavad lõpuks puhata.

Sa ei saa kaua täisrindu kanda. Sa kas paned need sisse või võtad need välja – su kehal pole muid valikuid.

See on naljakas ja täpne kujund: ärevus on see, kui kannad täis ämbrit ja kardad selle maha ajada, kuigi keegi pole palunud sul seda kanda.

Tühi õhtu ei ole tühjus, vaid koht, kuhu saad midagi panna. Tavaliselt satub sinna midagi head.

Ja ma ei lõpeta seda. Lõpetamata nimekiri on ausam: see näitab, mis on oluline ja mis lisati silmapaistvuse huvides.

Uni, jalutuskäik ja üks inimene, kellele saad igal ajal sõnumeid saata. Ülejäänu on lihtsalt trikk.

Mind ei päästnud pingutus, vaid tunnistamine, et päev oli läbi kukkunud. Tavaliselt hakkabki see edu saavutama.

Sest ma lugesin kuskilt, et kõik edukad inimesed teevad seda. Ma räägin teile, kuidas see lõppes.

Ma räägin kaameraga nii, nagu oleks see inimene minu ees. Vastasel juhul muutub see loenguks ja keegi pole seda palunudki.

Ma ütlen teile ausalt ja mitte nii, nagu seda tavaliselt produktiivsust puudutavates vestlustes räägitakse.

Ma ei kirjuta päeva kokkuvõtet, vaid kolm rida: mis juhtus, mida ma tunnen, mis edasi. Rohkem pole vaja.

Esimesed kolmkümmend minutit on ekraanivabad. Mitte distsipliini eesmärgil: aju peab enne millegi sissepanekut ärkama.