Ганна

Valjusti lugemine on hirmutavam kui kirjutamine. Aga kohe kuuled, kus tekstis vigu on.

Kolm asja, mille vahel on järjehoidjad. Ja ma ikka ei tea, kas ma nende juurde tagasi tulen.

Järjehoidja sajandal lehel tähendab, et raamat jäeti sinnapaika. Mul on neid kolm – ja kõik kolm ootavad oma aega.

Ma ei kirjuta ääristele ega voldi lehti. Selle asemel on mul kast ja iga järjehoidja on kuskilt pärit.

Lülitan laevalgusti välja. Üks lamp ja tuba muutub väiksemaks ning raamat lähemale.

Ma joonin pliiatsiga alla ja tulen aasta pärast tagasi. Kõige huvitavam on see, kui sa ei saa aru, miks sa selle alla joonisid.

Kakskümmend minutit enne kõike muud. Pärast tööd ei loeta peaaegu kunagi, aga enne seda alati.

Kodus pesen nõusid ja siin ei puutu mind keegi. Parim on lugeda seal, kus pole majapidamistöid.

Mitte elu parimad, aga need, mille juurde ma ikka ja jälle tagasi tulen. Need on teistsugused nimekirjad ja teine on ausam.